6 nädalat vabatahtlikuna Ungaris: Kõndiv katastroof ehk I nädal

well, hello there!

ma ei tea, kui hästi mul see blogimise asi hakkab välja tulema, aga ma annan oma parima.

kus ma olen? - olen ungaris, budapestis
miks ma olen? - tulin 6 nädalaks AIESECi kaudu tegema vabatahtlikku tööd, check out http://www.aiesec.ee/
mis ma siin teen? - õpetan 3-6 aastastele lastele lasteaias inglise keelt
kus ma elan? - ühikaszzzszzzzzz

põhjus, miks ma blogi eesti keeles pean on see, et minu arust kõlavad kõik asjad eesti keeles paremini kui inglise keeles. no offence

alustan täitsa algusest. kuna ma olin varem elus lennukiga ainult 1x lendand, siis minu jaoks oli siiatulek tõsine nightmare. et siia saada pidin lendama tallinnast riiga ja sealt siia, budapesti. esiteks, mu kõrvad ei kannata absoluutselt lendamist ja teiseks ma kartsin, et lennuk kukub alla. kui lennuk natukenegi kallutas, siis ma juba arvasin, et okei nüüd on kõik. bye :DD aga jõudsin elusalt kohale ja juba praegu võin öelda, et i'm having the best time of my life!

mulle tuldi lennujaama vastu. seal ootasime veel ühte tüdrukut taiwanist, kelle me hiljem rongi peale saatsime, kuna tema läks teisele projektile. see tüdruk andis meile kingitused. mingid tema kohalikud küpsised, sellised pehmed ja täidisega ja appi need on parimad küpsised, mida ma kunagi saanud olen. ausalt
ühikasse tulime metrooga ja ofc, kuna eestis neid ei ole, siis ma olin nagu WOW, LET'S DO THIS AGAIN! muidugi suutsime me enne ühikasse jõudmist veidikene ära eksida ja selle eksimise käigus suutsin ma enda kohvril ratta alt ära sõita. vahtisin ringi ja sõitsin ja järsku tundsin, et kuidagi raskemaks läks. vaatasin taha ja mingi vanapapi jooksis mulle järgi mu kohvriratas käes. okei siis, ilmselge märk, et ma ei peaks siit enam ära tulema :)
ühikasse jõudes anti mulle toavõti ja kui ma tuppa astusin, siis minu esimene küsimus oli, et kus wc on? seda polegi siin. et vetsu saada pean ma toast välja minema. raske elu. esimesel hommikul ei olnud ma isegi kindel, kas ma käisin naistevetsus, paberist rääkimata. siin peab enda vetsupaber kaasas olema ehk lähed vetsu, istud poti peale, paned paberirulli ükselingi külge ja naudid oma vaikseid hetki..

mis minu jaoks veel üllatus on? DUŠŠID! meie kui eestlased oleme harjunud privaatsust nautima, aga siin - ei! on üks suur ruum, kus on nurgakesed, millel ei ole uksi ega kardinaid ees ja aknad ehk väljast on kõike näha, mis sa teed ehk kui mulle pangaarvele järsku raha peaks laekuma, siis ma vähemalt tean, mille eest.
ja kui ma õigesti aru olen saanud, siis ei ole see probleem, kui järsku su kõrval mõni meessoost isik dušši all on :)

veel on huvitav nende tervitus, et mõlemale põsele musi. alguses oli imelik, aga now i kinda like it. eriti meessoost isikutega, kellel on habe.. hurrrrmav.. okei kaldusin teemast kõrvale hehe, aga jah, kõik on nii viisakad ja sõbralikud ja ma lihtsalt vahepeal mõtlen, et millega ma sellise hea kohtlemise ära olen teeninud?

muidugi pean ära mainima, et proovisin ka kohalikku alkoholi. ma ei mäleta, mis jook see oli, aga maitses jube halvasti ja ma enam seda proovida ei taha..

natukene tööst ka.. et tööle saada, läheb mul aega üks tund. pean sõitma bussiga, metrooga (jeeesshhhh!!) ja trammiga ja siis veits kõndima. see lasteaed asub korteris. see on nö perefirma, kus siis töötavad üks naine, tema mees ja naise poeg. ainult poeg räägib natukene inglise keelt nii et kätega vehkimises olen ma juba päris osav. lapsi on hetkel 7, kõik on poisid ja nad on nii armsad!!!!!!! aa unustasin mainida, et perel on ka suur valge koer, kes on hetkel haige (loodetavasti ta paraneb) ja kes on nii sõbralik ja hellusenorija :)
junsudele väga meeldib inglise keel. nad ütlevad kõiki sõnu järgi nii palju kui oskavad..
lõunauinak näeb nt välja selline, et 5 last lähevad magama, 2 suuremat mitte (1 suurematest on selle pere veel üks poeg). neile pannakse põrandale madratsid ja loetakse unejuttu ja siis nad tuduvad ja samal ajal mida teen mina kahe teise poisiga? waaaaait for itttttt.. mängime xboxi. i like
tööl olen käinud ainult ühe päeva. selle nädala lõpuni vabaks, sest perele oli väga meeldinud, kuidas ma lastega tegelen. tundub, et ma olen siin neile nagu maailmaime :) aga tõesti, terve see seltskond on väga tore ja lahke :)

nüüd natukene sellest, miks ma kõndiv katastroof olen. esiteks sellepärast, et lähen siis mina poodi.. kõnnin ja mõtlen, et miks see kuradima tee nii lai on.. läheb natukene aega ja siis avastan, et ma kõnnin keset sõiduteed. oh joy
teiseks, ma suutsin ühikas ribikardina alla tõmmata niiet nüüd on väljast kõike näha, mida ma siin teen. ju mu eesti naise ramm oli selle kardina jaoks liiga palju.

täna on reede ja mu toakaaslane saabus. ma ei ole veel kindel, kas ta on taiwanist või hiinast, aga ta on hästi sõbralik ja ta ema on lausa nii sõbralik, et lisas mind fbsse ja me suhtleme hiina keeles. mina muidugi google translate'i kaudu, aga tundub, et ta saab minust aru.
ühikas on vaikne, sest kõik on nv-ks koju läinud, aga ei ole hullu. i've got my chips, beer and sleeping roommate ;)

üritan järgmised postitused huvitavamad teha, ausalt. mul on praegu tõsine mõttevaegus

AA, ja mul on nüüd siin kohalik telefoninumber ka: +06706687116 call me!